Sellel lehel jagan Sinuga lugemissoovitusi.
Sheryl Paul. Ärevuse tarkus.
Sheryl Paul läheneb ärevuseteemale täiesti uue nurga alt. Senini oleme harjunud käsitlustega, mis annavad juhtnööre ärevusega toimetulekuks enda rahustamise, enesesisenduste, kehaliste harjutuste jms abil. Väga laialt üldistades õpetavad sajad varasemad käsitlused meile võtteid, kuidas ärevusest kui patoloogiast vabaneda. S.Paul aga keskendub suuresti ärevate mõtete aktsepteerimisele ja ärevuse kui olulise sõnumitooja omaksvõtmisele.
Ärevust defineerib autor järgmiselt:
“Ärevus hoiab sind väga valvsana ja selle tuum on uskumus, et sinuga pole kõik korras, et kunagi pole kõik korras ja et sul pole turvaline füüsiliselt, emotsionaalselt ja/või spirituaalselt. Ärevus ja usaldus välistavad teineteist.”
Kuid ärevuse ignoreerimise või hukkamõistmise asemel kutsub autor meid läbi ärevuse kasvama:
“Ärevus palub sinul, kallis lugeja, vastu võtta sinu tegeliku olemuse kingitus.”
“Sa pole katki. Sa pole “liiga”. Sinuga pole midagi viltu. “
“Selle asemel, et ärevusele vastu seista, võid valida lähenemise, et suhtud ärevusse uudishimu, kaastunde, rahulikkuse ja isegi tänulikkusega.
Sheryl Pauli sissevaade ärevusse on tehtud poeetilises vormis. See pole mitte üksnes uudne ja abistav käsitlus ärevusest, see on ühtlasi poeem inimeseksolemisest. Ja sel moel lähenedes õpime me ärevust tõepoolest teise nurga alt vaatama.
S.Pauli järgi tekitavad ärevust normaalsuse müüt ja õnnelootus.
Lennard David.”Enforcing Normalcy” on kirjutanud normaalsuse müüdist nii:
“Normaalset, normi või normaalsust ei eksisteeri pärisinimestega pärismaailmas, hoolimata faktist, et meile räägitakse, et suudame muuta oma käitumist ning treenida oma keha ja mõistust, et seda saaviutada. Meil kästakse seda taa ajada – meie kultuuris, meie perekondades, meie elus. Aga kui me seda taga ajame, siis see kaob. Normaalsus on nagu silmapiir, mis kaugeneb, kui sellele läheneda.”
Sheryl Paul lisab, et normaalsuse tagaajamise tulemuseks ongi tohutu ärevus, sest mõistame, et me ei kõlba sellisena, nagu oleme. Kuid hiljemalt keskeas peame välja kaevama oma mahamaetud osad ja uuesti õppima, mida tähendab olla täiesti elus ja mina ise.
Õnnelootus ja varju eitamine on S. Pauli arvates järgmised kultuurist pärit signaalid, mida me omaks võtame ja mis meid ärevuseni viivad. Meid õpetatakse uskuma, et meil on midagi viga, kui me ei vasta ühiskondlikele normidele. Sellest tulenevad tuhanded “peaksid”.
Kuid ühiskondlike ootuste ja ajakava järgimine tähendab oma unikaalse isiksuse annetest, vajadustest, soovidest lahti ütlemist.
Tänapäeva inimesed on orienteeritud õnnele (õnnelootus). Oodatakse justkui, et juhul, kui kõik tingimused on täidetud, saabub õnn. Selle asemel võiksime olla orienteeritud tähendusele ja täitumusele, siis oleks ka ärevust märksa vähem.
Võib olla aitab see raamat Sindki?
