Mõtisklusi paarisuhtest

Mõtteid vastupanust
Üsna tihti seisavad paarid silmitsi nähtusega, mille nimi on vastupanu. Mõnikord on see vastupanu, mille tunned ära enda sees, mõnikord märkad, et su partner on vastupanus. Vastupanu võib olla lühiajaline ehk tekkida ajutiselt vastuseks mingile konkreetsele väljakutsele, kuid vastupanu võib olla ka protsess, millesse üks või teine partner jääb kinni. Vastupanu areneda, vastupanu olla empaatiline, vastupanu olla kohal, vastupanu luua ühendus sügaval südametasandil….

Kogu vastupanu tuumaks on püüdlus tunda end ohuolukorras turvaliselt. Sügaval meie sees on küll teadmine, et samal ajal kui kasutame ellujäämiseks kaitsvat vastupanu, oleme ilma millestki, mis võimaldaks meil tunda end päriselt elusana.

Me peame teadma, et oma partneri kaitsetele vastandudes, neid rünnates või neid provotseerides me üksnes suurendame partneri vajadust kaitsemehhanismide järele.
Kuidas siis töötada vastupanuga produktiivsel moel? Vastupanuga tuleb teha koostööd! Partneri kaitsete peegeldamine, austamine ja empatiseerimine on kaugelt efektiivsemad kui nende provotseerimine. Kaitsemehhanismide kinnitamine ja austamine loovad turvatunde ja vähendavad vajadust enda kaitsmise järele. Tekib ruumi kasvamisele ja transformatsioonile.

Oma erinevate osade toomine enda ja oma partneri teadvusesse, seejuures hinnanguid andmata, on see, mis tervendab.

Kui partner kogeb, et teda peegeldatakse hinanguvabalt, võib ta riskida sellega, et teha end palju selgemalt nähtavaks.