(Südamevalust sündinud. II osa)
Loe ka Südamevalust sündinud I osa: Vastutuse õppetund
Ärkamine ja teadvelolek ei tähenda ainult seda, millest Pema Chödrön kirjutab. Teadvelolek tähendab ka ühiskonnas toimuva osas silmade avamist, sellesse kogu tähelepanuga süvenemist, enda tunnetamist ühiskonna osana ning möödapanekute teadvustamist. Mis sest, et ei mina ega sina pole põhiseadusele vilistanud, kellegi kallal vägivalda tarvitanud ega ühtegi peret vaesusesse saatnud. Teadvelolek tähendab mõistmist, et me oleme sellesama sootsiumi osad, seega siiski vastutavad selle eest, mis sootsiumis toimub. Nii nagu oleme õppinud uskuma kollektiivse alateadvuse jõudu, tuleb õppida endale teadvustama ka kollektiivse vastutuse jõudu. Kõik kuritegelikud režiimid ükskõik millisel mandril ükskõik millisel ajajärgul on saanud eksisteerida üksnes rahva vaikival heakskiidul. Kõik kõrvalekalded demokraatiast on saanud juhtuda kodanikujulguse nappuse tõttu.
Me oleme mõistnud, et jättes reageerimata perevägivalla või lasteahistamise ilmingutele, aitame nendele nähtustele kaasa. Kuid kas me mõistame, et inimõigustest või põhiseadusest ülesõitmine on samasugune vägivald kui isiklikel piiridel tallumine, lihtsalt teises mastaabis? Me kirjutame artikleid nii emotsionaalse kui füüsilise vägivalla tunnuste kohta, et õpetada inimesi vägivalda märkama ning takistama. Me ei tolereeri vägivalda isikutasandil. Peatugem hetkeks ja tunnetagem, mis mehhanism see meie sees on, mis sunnib meid mööda vaatama valetamisest, manipulatsioonidest, ebaõiglusest, piiride ignoreerimisest, ükskõiksusest, hämamisest, gaslightingust, vähendamisest ja veel tuhandest muust vägivaldsest nähtusest, niipea kui see kõik väljub isikutasandilt ning liigub ühiskonnatasandile? Kas vägivald, mis on ametlikult heaks kiidetud, on vähem vägivald?
See ei olnud ammu, kui meie vanaemasid-vanaisasid, onusid-tädisid ja emasid-isasid loomavagunites külmale maale või vangilaagrisse surema saadeti. Veel paar aastat enne neid terroriaktsioone ei uskunud keegi, et totalitarism võib võtta sellised mastaabid. Ja kui see juhtuma hakkas, siis pöörati pea kõrvale ning asuti end rahustama (reaalsust eitama).
Kaassõltuvus on juurdunud ühiskonnatasandile
Kaassõltuvus, mille väljajuurimiseks oma käitumisest näeme palju vaeva, on end sisse söönud ühiskondlikule tasandile. Me kulutame palju teraapiatunde selleks, et väljuda kaassõltuvuslikest mustritest isiklike suhete tasandil. Me panustame energiat, et kehtestada oma lähedaste pereliikmetega lõpuks ometi piirid ning julgeda välja öelda oma arvamus, hakata mõistma oma vajadusi ning suuta nende eest seista. Kas koroonapiirangute aeg pole mitte suurepärane indikaator, näitamaks kätte need kohad, kus kaassõltuvuslikud eluhoiakud on kandunud kollektiivsele, rahvuslikule ja riiklikule tasandile?
Me loeme teaduslike publikatsioonide lehekülgedelt, et maskikandmise soovitus on antud haigetele, mitte tervetele inimestele. Me kuulame, kuidas elupõlised epidemioloogid (sh prof. Lutsar) ning viroloogid on kogu oma elutöö käigus kogutud teadmiste ning kogemuste baasilt kinnitavad maskikandmise mittevajalikkust sümptomiteta inimeste puhul.
Me loeme NCBI ehk The National Center for Biotechnology Information artikleid, teeme 60 nm – 140 nm suuruste viiruste ning tekstiilikiudude tihedust (kiudude vahe 100-400 μm ) võrdlevaid arvutusi. Teades, et nanomeetri (nanomeeter on 1 miljardik meetrist) ja mikromeetri (mikromeeter on 1 miljondik meetrist) vahe on 1000-kordne, mõistame ilmselgeid loogikavigu üleskutsetes “kandes maski peatame viirused”. Teaduspublikatsioonis on kirjas, et koroonaviirus läbib kergesti igasuguse näomaski (Due to the difference in sizes between SARS-CoV-2 diameter and facemasks thread diameter (the virus is 1000 times smaller), SARS-CoV-2 can easily pass through any facemask [25], kuid me varjame kõik üksmeelselt oma näod, naeratused ning isikupära maski taha, lihtsalt sellepärast, et “teised riigid tegid ka nii”.
Me mõistame, et see, mida meilt nõutakse, ei saa parima tahtmise juures päästa kellegi elusid, kuid me allume demagoogiale. Nagu alkohoolikute kaassõtlastest partnerid. Ka nemad teevad kõik, mis kästakse, peaasi, et majas oleks rahu ja vaikus. Kuid kaasõltuvuse kütkes olles ei mõista need inimesed, et alludes oma partneri (tihti vägivaldsetele) nõudmistele toodetakse ebaterveid suhtemustreid ja vägivalda juurde. Minnes kaasa partneri egomängudega (ikka ja jälle tema eest hoolitsedes ning tema soove rahuldades) ei lõpe see protsess kunagi.
Seda teeme ka meie sinuga. Me loodame, et kui pigistame silmad kinni kõikide veidruste ning ebaloogilisuste ees, et kui mängime vaikselt kaasa, siis saabub rahu. Kuid mida näitab elu? Me laseme juhtuda asjadel, mida me aasta tagasi ei uskunud terve oma eluaja jooksul kordagi nägevat – et au sisse on tõstetud toidupoe ustel seisavad verejanulised väljapeksjad, lapsi bussist väljaviskavad bussijuhid, pisargaasi ja käeraudu kasutavad turvamehed, pealekaebajad ning vaenutsejad. Veel aasta eest ei kujutanud meist keegi ette, et Eestis võiksid õpetajad saata aevastava lapse tunnist koju või et inimesed võiksid hakata nõudma maskistamata inimeste raudkangiga lömastamist. Kuid sinna on meediamanipulatsioonid meid tänaseks viinud.
Oleme oma lapsed ohvriks toonud
Õpetajad, sotsiaalpedagoogid ning lastepsühhiaatrid räägivad meile laste seas kordades kasvanud ärevuse, depressiooni ning suitsidaalsuse kasvust. Oleme selle kõige peale ka ise mõelnud. Meilgi on kodus lapsed ning neil sõbrad. Oleme imestanud selle üle, kui paljud koolilastest tarbivad antidepressante, rahusteid ning uinuteid. Teame küll, kuivõrd viimase aasta jooksul kogetud ebakindlus, vanematevahelised konfliktid ning nende isiklikud hirmud lapsi mõjutavad. Pole isegi vaja, et vanemad laste ees võimalikust töökohakaotusest tingitud frustratsiooni välja elaksid. Lapsed on tundlikud ja intuitiivsed ning kõik, mis vanematega toimub, on lastele tajutav nagunii.
Suure kurbuse ja kaastundega mõtleme lastele, kes pole aasta aega saanud pidada sünnipäevi, tunda rõõmu laulukooris laulmisest, tantsimisest või jõulukontserdil esinemisest. Vahel poetame pisara, mõeldes, kui paljudest rõõmsatest naeratustest on lapsed selle aja jooksul ilma jäänud. Kuid mismoodi programmeerib uus reaalsus meie lapsi tulevikuks? Oleme läbinud palju koolitusi ning töötubasid, et õppida oma emotsioone väärtustama. Meie lapsed aga harjutavad täpselt vastupidist – emotsioone mitte väärtustama. Mida ei aga näe, seda pole olemas. Gümnasistidel on mälestus õpetajatest ning sõpradest, kelle heakskiitev ning toetav naeratus on toonud päeva rõõmsat energiat ning aidanud koolistressis vastu pidada. Kui kaua aga kestavad algkoolilapse helged mälestused soojadest naeratustest, kui need kirjutatakse igapäevaselt üle ebatervete signaalidega (hoia eemale! väldi kontakti! ära mine sõbra juurde! teine inimene on ohtlik! laulutunnid on eluohtlikud!)? Nendest sõnumitest saavad laste alateadlikud programmid, mis jäävad nendega terveks eluks. Algklasside õpilased peavadki olema vastuvõtlikumad uuele infole kui täiskasvanud või täisea künnisel olevad noored. See on laste ellujäämismehhanism. Nii nad õpivad päevast päeva, kuust kuusse mitte tähtsustama inimlikke emotsioone, jätma tähelepanuta miimika ja kehakeele, vältima lähedussuhteid, võõrduma rõõmupakkuvatest tegevustest. Seega harjutavad meie lapsed kaassõltuvuslikku tunnete ning enda vajaduste ignoreerimist.
Kesiganes julgeb avalikult küsida, millise jälje jätavad need “meetmed” meie laste psüühikasse, saab hukkamõistu osaliseks. Meil on nüüd teemad, millest on lubatud rääkida, ning tonaalsus, mida on lubatud kasutada. Lubatud teemade hulka kuulub meediaga kaasahalamine, valitsuse arutule piirangupoliitikale kaasahõiskamine (meenub loosung “Elagu kommunism!”) või siis valitsuse hurjutamine inimõiguste ebapiisava piiramise eest. Lubatud on inimõiguste eest seisjate/kõnelejate nimetamine terroristideks, mõrtsukateks või ükskõik kelleks muuks (loosung “Maha röövkapitalistlikud lääneriigid!”). Põhimõtteliselt kõik muu on juba keelatud. Sõnavabadus on surnud (loosung “sõna on vaba”), küsimusi ei tohi esitada.
Niisiis kui küsid, mis saab meie lastest, nende haridusest, nende suhetest, nende tulevikust, siis sind parimal juhul ignoreeritakse. Kui aga julged küsida, millise maailma me oma lastele jätame – kas see on turvaline ja sõbralik maailm, kus leiavad aset vägisi teostatavad meditsiiniprotseduurid ning kus vaba liikumine (või ka hariduse kättesaadavus või muud hüved) on sõltuvuses meditsiiniliste manipulatsioonide hulgast, mida inimene on lasknud enda kallal teostada, siis saad sa märgistatud sildiga “vandenõuteoreetik” (loosung “Surm fašistidele!”). Seega on juba eos elimineeritud võimalus diskuteerida teemadel, kas me pole oma lühinägelikkuses ning teiste kopeerimise tuhinas visanud tanki oma kõige kallima vara, oma lapsed. Me ei tohi sellest rääkida, me ei tohi sellest kirjutada. Sellised küsimused saavad demagoogiarünnaku osaliseks (“Mitu vanurit oled nõus ohverdama, et su lapsed saaksid vabalt laulukooris laulda?”). Miks me lubame demagoogial vohada?
Mitte ükski kümnete krooniliste haigustega ning mitukümmned aastat paljusid erinevaid medikamente manustanud vanur ei jää maamunale ilmasambaks. Me võime ennast solidaarsusest isoleerida, võime oma lapsed ilma jätta nii haridusest, sõpradest kui huvitegevusest, see ei aitaks. Me võime panna oma lapsed skafandritesse ning keelata neil sealt üldse väljuda, võime teha seda ka iseendaga. Kuid see ju ei lahenda probleemi, sest probleem ei ole seal, kust seda praegu otsitakse. Meie ja meie tankipandud lapsed ei ole probleemiks! Asju tuleks hakata nimetama õigete nimedega ja öelda välja, et kriis on meditsiinisüsteemis ning poliitikas.
Kui meditsiinisüsteem on lastud kokku kukkuda, siis tuleb suunata fookus (ja raha) sinna ning tegelda probleemiga seal, kus see eksisteerib. Kui meditsiinisüsteem on kriisis, tähendab see tervet rida valesti langetatud poliitilisi otsuseid. Ja ei meie ega meie lapsed ei peaks selle eest oma vaimse tervise ega inimõigustega maksma.
Nende sadade miljonite eurode eest, mille eest on toodetud aasta otsa kaubanduskeskuste kõlaritesse hüpnotiseerivaid hirmusignaale, toodetud massipsühhoosini viinud hirmukampaaniat meediasse, soetatud arututes kogustes hüsteeriat toetavaid PCR teste ning neid täiesti vastutustundetul meetodil analüüsitud, oleks ehk saanud mõne uue haigla ehitada?
Nende sadade miljonite eest, mis on kulutatud eksperimentaalse geeniteraapia (m-RNA vaktsiinid) soetamisele ning selle propageerimisele, oleks ehk saanud ümberõpetada päris arvestatava hulga töötuid? Meil on teatavasti häbiväärselt suur töötutearmee. Miks me ei ole kuulnud midagi ümberõppeprogrammidest, mis aitaksid leevendada kasvõi hooldajate ja sanitaride puudust?
Meil on jaanuari seisuga 56 575 töötut, neist ca 30 000 on naised. Need inimesed otsivad tööd. Tõsi, osa neist mitte nii väga aktiivselt, osad pole ehk võimelised ümberkvalifitseeruma. Kuid kas me eeldame, et kõik 56 575 inimest on asotsiaalid, kes on registris lihtsalt abiraha saamiseks? Kas sellest massist vähemalt pooltele on tehtud ettepanekuid meditsiinivaldkonda ümberkvalifitseerumiseks?
Kas on üldse teada, kui palju läheks meditsiinisüsteemil abikäsi tarvis? Eeldades, et meid igal sammul saatva hirmukülvamise kampaania taga on siiski ka reaalne probleem meditsiinisüsteemis, siis peaks seegi number teada olema. Mis läheks maksma, et koolitada algtasemel kasvõi 100 naist 30 tuhande seast meditsiinisüsteemile appi?
Kas olla paha laps või täiskasvanu?
Nüüd on saanud minu jaoks uue tähenduse need lood sõjaaegsest linnaelust, mida mulle ema on jutustanud. Saksa sõduri saabaste kontsaklõbin 1940-ndate alguse pimendatud linnas olevat tekitanud turvatunde. Olles just ärahirmutatud kommunistliku režiimi invasioonist Eestisse ning bolševistlike sõdurite barbaarsusest, ei soovinud Eesti inimene ka tookord vaadata suuremat pilti, mõtiskleda fašismi olemuse üle, analüüsida infot koonduslaagrite, tapatalgute jms kohta, mida naaberriikidest juba lekkis. Inimpsüühika jaoks oli oluline vaid hetkeseis, see et saksa sõdur ei vägistanud, kord oli majas. Milline kord ja kuhu see välja võis viia, polnud hetkel mõtlemise koht.
Nii ka nüüd – me ihkame korda majja. Mis hinnaga see tuleb, pole oluline. Kui lubatakse vaktsiine, siis juubeldame. Me ei küsi küsimusi, sest meile juba öeldi, et kõik on turvaline ja kontrolli all. Kes ja mismoodi saab seda garanteerida, et kõik on turvaline? Mitte keegi maailmas ei tea, millega see eksperiment 5 või 10 aasta pärast lõpeb.
Inimpsüühika on nii loodud, et meie jaoks on vastuvõetamatu uskuda jõledusi autoriteetide kohta. See on ellujäämisinstinkt, mis paneb last võtma ahistaja vastutuse ja süü endale. Lapse psüühika variseks kildudeks, kui tal oleks võime päriselt aduda selle räiguse mastaape, mida seksuaalselt ahistav lapsevanem toime paneb.
Laps sureks selle pettumuse ja reedetuse hingevalu kätte. Seepärast käivitub ahistatud lastel kaitsemehhanism – nad hakkavad otsima süüd endast. Lihtsam on uskuda, et sa oled halva lapsena ära teeninud armastava vanema mõistetamatu käitumise, kui et näha reaalsust ja mõista, et vanem on südametunnistuseta ahistaja või jõhker vägivallatseja. See vanem on ju lapse kujutluses olnud ainus, kelle peale loota, kellele toetuda, kellelt kaitset paluda. Selle illusiooni lõhkumist ei elaks psüühika üle.
Ka praegu oleme ise ühiskonnana nende väikeste tüdrukute ja poiste kehas, kes lausa olemuslikult vajavad usku kõrgemasse jõudu (kaassõltlane vajab, et ta kõrval oleks Higher Power, keda pjedestaalil hoida. Paarisuhtes tehakse selleks oma partner. Kaassõltlaslikus sootsiumis aga võib vajadus Higher Poweri järele viia isikukultuse ja totalitarismini).
Me käitume ebaküpsete, alaealiste lastena, uskudes kellessegi, kes on suur ja tark, keda saab usaldada ning kes kindlasti võtab lahendada kõik probleemid. Kuid kes see peaks olema? Kus on need inimesed või institutsioonid, kes tõepoolest omavad tänases kaoses tõe monopoli ning suudavad teha meie kõigi eest ausaid, adekvastseid, omakasupüüdmatuid, eetilisi valikuid? Kes on meie Higher Power? Kas valitsus? Terviseamet?
Kuna me oleme ise end taandanud väikesteks, me isegi ei kaalu võimalust, et valitsuses istuvad täpselt samasugused väikesed tüdrukud ja poisid, kes ootavad, et nende eest teeks valikuid keegi suurem ja targem. Kes siis – Euroopa Nõukogu, Euroopa Haigustetõrje Keskus? Veelgi enam, me ei julge hetkekski ette kujutada, et võib olla koosnevad ka need institutsioonid väikestest hirmunud lastest. Mis juhtuks meie maailmapildiga, kui avaksime silmad reaalsusele ja tunnistaksime, et mitte ühegi praegu kasutuseloleva kriisimeetme puhul ei ole tegemist pädevate, tõenduspõhiste ega efektiivsete meetmetega? Kust peaksid tulema adekvaatsed lähenemised kriisile, kui tegemist on tundmatu ning hirmutava olukorraga kõigi väikeste tüdrukute ning poiste jaoks ka Brüsselis. Jah, palun hakakem seda tõsiasja mõistma, et ka nemad ootavad suuniseid, juhiseid ning ettekirjutusi. Ja kuskilt need ka tulevad, nt mõnelt ärihailt, kes näeb antud situatsioonis kasulõikamise võimalust. Kas pole mitte kasumlik toota vaktsiine, väites, et efekt saabub, kui 7 miljardile inimesele on kulutatud vähemalt 3 doosi? Ja meie, kes me vaatame, ninad püsti, üles, otsides ikka veel oma Higher Power’it, valime seda ärihaid uskuda. Meile tehakse selgeks, et vaktsiin ei paku kaitset rohkem kui mõneks kuuks ning äriplaani saab nüüd juba sisse kirjutada palju uhkema arvutuskäigu, üldistatult umbes midagi sellist: 7 miljardit x 3 doosi aastas x kogu elanikkonna keskmiselt eladajäänud aastad. Kuid me sulgeme kõrvad. Meile kirjeldatakse ka uurimistulemusi, mille kohaselt vaktsineerimine ei kaitse meid haigestumise eest ega nakkuse leviku eest. Kuid me ei taha kuulda, sest me oleme nii väiksed ja me nii väga tahame uskuda, et keegi suur ja tark otsustab meie, kaassõltlaste eest. Mängime seda mängu, et algul on Jüri Ratas suur ja tark, pärast Kaja Kallas. Mõne aja pärast võib see olla keegi kolmas, vahet pole. Mängu juurde käivad kindlad reeglid – mitte mingil juhul ei tohi esitada ühtegi küsimust, mitte kordagi ei tohi kahelda oma Higher Poweris, kõiges tuleb hetkegi mõtlemata alluda. Kui meid karistatakse, peame tundma end süüdi. Kui meid ahistatakse, peame võtma omaks, et ju oleme pahad lapsed, me ei väärigi paremat. Siis tunneme end turvaliselt.
Kas tunneme?
Millal me täiskasvanuks saame?
Anu Hermlin
Sertifitseeritud Imago suhteterapeut, holistiline regressiooniterapeut
[…] Loe ka Südamevalust sündinud II osa: Ärkamine Kaassõltuvusest […]